Mina olen Helena-Laura, omadele rohkem Laura. Mul on väike tütar Bianca-Chiara. Ahjaa ja pisike kiisutüdruk Trips on meil ju ka.
Tööalaselt olen aegade algusest olnud müügi- ja turundusinimene. Müüdud on erinevaid asju ja teenuseid erinevates ettevõtetes. Kunagi töötasin ülikooli kõrvalt ka restoranis ettekandjana. See andis väga hea sissevaate restorani kulisside taha, kuid eks seegi ole müügitöö, sest vaid tubli müügi pealt teenisime boonust. See tähendab, et vaja oli inimesi rohkem sööma ja jooma meelitada. :)Hariduselt olen aga hoopis rootsi filoloog. No kust see siis tuli? :) Aga sealt, et gümnaasiumis õppisin ka juba veidi rootsi keelt Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja mulle tundus loogiline jätkata. Seda enam, et keelevaist on alati omal kohal olnud. Küll ei teinud ma seda valikut kohe ülikooli minnes, vaid esimesel aastal läksin õppima sotsioloogiat, mille aga sama targalt poole aasta pealt sinnapaika jätsin. Ja siis jätkasingi rootsi keelega. Lisaks on hetkel juba aastaid vähehaaval ja pikkade pausidega omandamisel ka teine kõrgharidus, seekord hoopis ärijuhtimise alane. Sellega mul aga hetkel tulist kiiret ei ole - küll ma ta ka ühel heal päeval ära lõpetan.
Ja miks ma siis kokaks õppinud pole? :) Sest ma ei pea seda ilmtingimata vajalikuks. Restoranikokaks saamise ambitsiooni mul seni pole, pigem eelistaksingi just ise oma kokandusmaailma üles ehitada - olla vabakutseline, pidada blogi, teha erinevaid projekte, võib-olla kirjutada raamatuid, harrastada toidufotograafiat ja -stilistikat. Samuti pole ju olnud aega muude tegemiste kõrvalt kokakooli minna. Kes teab, ehk tulevik võimaldab seda?
Kuni 12.08.2016 olin aastaid olnud kinnisvaramaailmas, töötades kinnisvaramaaklerina ja viimasel ajal ka veidi administratiivpoolega. See on põnev ja vaheldusrikas palju suhtluskogemusi pakkuv töö ning kahtlemata nautisin ma seda teatud aja. Küll aga on elu nüginud mind üha enam selles suunas, et tegeleda ikka rohkem ja rohkem sellega, mis tõelist ja ehedat rõõmu pakub. Selle sammu astusingi lõplikult 2016. aasta augustis. Keskendusin oma uuele ärile Helena's Bakery ning loomulikult kõrvalt ka vabakutselisena sellele blogile.
Väikese tüdrukuna oli üks minu lemmikmängudest nukunõudega toidu valmistamine. Selle tarbeks mõtles minu kallis ema välja lisaks pottidele-pannidele geniaalsed abivahendid. Nimelt lõikas ta erinevate toiduainete värvilistest pappkarpidest välja igasuguseid ilusaid toidupilte - kord olid need müsli-, kord riisi-, pasta- või mis iganes karpide küljest pärit. Need olid tavaliselt just paraja suurusega, et sobida nukutaldrikutele ja vaagnatele.
Reaalseid toidukatsetusi hakkasin tegema veidi hiljem ning alustasin oma venelannast vanaema käe all. Nii tema kui vanaisa vaaritasid traditsioonilisi maitsvaid koduseid slaavipäraseid toite - supid, kotletid, pudrud, hoidised. Eredaim maitseelamus sellest ajast oli rammus ja paks seenesupp, mille päris õige retsept vast läkski vanaemaga hauda. Ja las ta jääda saladuseks. Ma tean küll enam-vähem, kuidas ta seda tegi, aga päris sellist maitset ja pehmust ei suuda ma arvatavasti küll kunagi saavutada. Vanaemal oli ka suur kaasaegsemate, toitude retseptikogu ning veel eraldi suur küpsetiste retseptide valimik. Need on praegu minu käes ja neist on palju abi olnud.
Hiljem aina katsetasin retsepte ja uurisin, lugesin, vaatasin kokasaateid jõudumööda, kokkasin oma vanematele ja lähikondlastele - vahel rohkem, vahem vähem, sest elu teeb omad korrektiivid, millele jõuad keskenduda ja millele mitte. Ning see lummav maitseküllaste elamuste maailm tahab kahtlemata saada pühendumist - kui mul pole näiteks aega, tuju või publikut, siis ei taha ma tihtipeale üldse kokata ega küpsetada. On olnud pikki perioode minu elus, kui pole olnud põhjust kaugeltki mitte iga päev midagi ise valmistada. No kui sa üksi elad, kellele sa ikka teed? Ainult endale on ikka kuidagi nürivõitu... Ja neil aegadel ma siis korraldasingi tihtipeale nädalavahetuseti õhtuid sõbrannadega, kellele oma väikeste katsetustega meelehead valmistasin. Enne praegust elukaaslast oli mul küll mitu aastat varem veel üks pikem kooselu. Loomulikult valmistasin ka siis toitu rohkem. Aga vahepeal pärast seda elasingi lõbusat vallalise elu ja kulinaarsed katsetused tulid taas kõne alla vaid külaliste ja ürituste puhul. Noh prioriteedid olid ju teised. :) Aga minu südames on sellel hobil alati eriline koht olnud ja nii ka jääb.
Nüüd tõusis minu igapäevase kokkamise tihedus hüppeliselt alates rasedusest. Ning tõelise hoo sai see sisse alles nüüd hiljaaegu, kui väike Bianca juba ka kõiki tavatoite tasapisi sööma hakkas. Ärge saage valesti aru - loomulikult teen ma suurima hea meelega ka oma mehele süüa, aga tema sööb väga väheseid kindlaid roogi. Seetõttu on eksperimenteerimise skaala suhteliselt olematu. :) Aga lapse näol sain küll endale igapäevaselt tänuliku ning uudishimuliku kriitiku, kelle puhul mind üldse ei häiri, kui talle mõned asjad vahel ei maitse - mina vähemalt olen proovinud, teinud ja pakkunud ning kui mitte keegi teine, siis küll ma ise oma supi ikka ära söön. Vähemalt ma ju pidevalt tegelen, õpin ja arenen. Olen seni teinud peamiselt väga lihtsaid toite, aga ka need tahavad saada suurepäraseid kogemusi ja tehnoloogilisi oskusi. Õppida on siin lõputult. Ning vaikselt tahaks ka keerulisemate suunas liikuda.
Seda blogi ajendas mind algatama ammune salasoov. Oli vaid vaja tõuget, et see teoks teha. Selle tõuke andis mulle saade "Milline maitse", milles mul on au aasta 2015 hooajal osaleda. Ning veelgi täpsemalt - inspiratsiooni andis üks saate kohtunikest Ragne Värk, kes on eesti kokandusblogi taeva üks säravamaid tähti ning toimetab selles valdkonnas juba aastast 2007. Olen palju tema blogi varem külastanud, kuid saate salvestusel temaga suheldes sain ühel hetkel omas mõttes nagu puuga pähe - aga miks siis mina ei võiks sellega nüüd algust teha? Indu andis veel juurdegi suhtlemine teiste võistlejatega, ehk siis kaaskokandushuvilistega. Otsustasin, et kas nüüd või mitte kunagi, sest ma ju ometigi nii väga tahan jalga ukse vahele saada ja muuta see, mis mind paelub, vähehaaval üha suuremaks osaks oma elust. Kes teab, milleni see ükspäev viib, mina igatahes olen kõigeks valmis :) Olen tänulik kõigile toetajatele ning kaasaelajatele.Ja veelgi enam - kokkamise huvi on üha rohkem muutunud hoopis toidu pildistamise ja stiliseerimise huviks, mille näol on avanenud minu ees lausa eriline ja uus maailm, toidu ahvatlevalt pildile sättimine, kogu valgustamise teema, atribuutika ja pildistamine on tõeline väljakutse ning täppisteadus, samas aga taas võimalus oma loovust maksimaalselt rakendada.
Tere tulemast minu maailma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar